Emajõe Suursoo on Eesti suurim deltasoostik, mis asub Tartu maakonnas Peipsi järve nõos. See 13 000 hektari suurune loodusala koosneb mitmest sooosast, mida jagavad Emajõe lisajõed ja harujõed.

Soostik on üks vanimatest ja kaitstavamast looduspiirkondadest Eestis, mis moodustati looduskaitsealaks 1981. aastal. Selle ainulaadne veevõrgustik ja rikkalik elustik muudavad piirkonna oluliseks nii looduskaitse kui ka teaduse seisukohast.

Artikkel käsitleb soostiku looduslikke väärtusi, seal toimuvat inimtegevust ning võimalusi looduse jäädvustamiseks.

Emajõe suursoo olemus ja tähtsus

Emajõe-Suursoo esindab Eesti suurimat deltasoostikku, mis asub Peipsi järve nõos ja hõlmab ligikaudu 1000 km² suurust ala. Selle soo mitmekesised ökosüsteemid ja kaitseala staatus muudavad selle Eesti looduskaitse seisukohalt äärmiselt tähtsaks piirkonnaks.

Asukoht ja ulatus

Emajõe-Suursoo paikneb Tartumaa territooriumil Suure Emajõe deltapiirkonnas. See on Eesti suurim delta, mis on tekkinud Emajõe suudmealal Peipsi järve kallastel.

Soo kogupindala ulatub umbes 1000 km²-ni. See teeb sellest Eesti suurima soostiku ja ühe olulisima märgala.

Soostikku jaotavad Emajõe lisa- ja harujõed. Need vooluveed jagavad ala erinevateks soolaamadeks.

Emajõe-Suursoo moodustab Peipsiveere looduskaitseala tuumala. See on ka Euroopa kontekstis väga tähtis looduspiirkond.

Sootüüpide mitmekesisus

Emajõe-Suursoo koosneb mitmest erinevast soostiku osast:

• Jõmmsoo
• Suursoo
• Varnja soo
• Teised väiksemad sooalad

Soostik on tekkinud maismaa soostumisel. Selle veerežiimi määravad peamiselt Peipsi järve ja Emajõe veeseis.

Erinevad sootüübid pakuvad elupaika paljudele taimede- ja loomaliikidele. Seal leidub puutumatut loodust ja rikkalikku metsafaunat.

Kaitseala kujunemislugu

Emajõe-Suursoo kuulub Eesti vanemate sooalade hulka. Selle tekkimine on seotud Emajõe delta arenguga pikema ajaperioodi jooksul.

Soostiku kaitseks moodustati 1981. aastal ametlik kaitseala. See samm oli vajalik piirkonna unikaalse looduse säilitamiseks.

Praegu on Emajõe-Suursoo Peipsiveere looduskaitseala suurim osa. See staatus tagab piirkonna pikaajalise kaitse.

Kaitseala on tähtis nii Eesti kui ka Euroopa looduskaitse seisukohalt. Siin toimub pidev ökoloogiline uurimistöö ja loodusharidus.

Veevõrgustik ja maastik

Emajõe-Suursoo veevõrgustik koosneb peamiselt Emajõest ja selle lisajõgedest ning kaheksast järvest ja 80 saarest. Tulvavesi kujundab piirkonna maastikku ja mõjutab kogu ökosüsteemi toimimist.

Jõed ja ojad

Emajõgi on piirkonna peamine vooluveekogu, mis suubub Peipsi järve. Jõgi voolab läbi kogu soostiku ja loob deltamaastiku.

Suure Emajõe haru on üks olulisemaid veevoogusid piirkonnas. See haru kannavdab suurema osa veest kevadise tulva ajal.

Porijõgi ühendab soostikku läänepoolsete aladega. Jõgi toob lisavett eriti sügis- ja kevadperioodidel.

Väiksemad ojad ja kraavid ühendavad järvi ja saari omavahel. Need vooluveed muutuvad hooajaliselt ja sõltuvad suuresti sademete hulgast.

Kevadine lumesulamine tõstab kõikide jõgede veetaset märkimisväärselt. Suvel jõgede vooluhulk väheneb oluliselt.

Saarte ja järvede roll

Soostikus asub kaheksa peamist järve: Kalli järv, Leegu järv, Äijärv, Sirkjärv, Soitsejärv, Võngjärv, Ahijärv ja Koosa järv.

Leegu järv ja Kalli järv on suurimad veekogud piirkonnas. Need järved toimivad põhiliste veereservuaaridena.

Soitsejärv ja Võngjärv paiknevad keskosas ning ühendavad erinevaid soostiku osi. Ahijärv ja Sirkjärv on väiksemad, kuid olulised linnustiku jaoks.

80 soosaart moodustavad keerulise maastiku. Saared on 1-2 meetrit kõrgemad ümbritsevast soomaastikust.

Järved reguleerivad veetaset ja hoiavad ära äkilised muutused. Nad toimivad ka setete kogumiskohtadena.

Tulvavee mõju maastikule

Kevadised tulvad katavad peaaegu kogu 25 000 hektari suuruse ala veega. Umbes 7000 hektarit on korrapäraselt üleujutatav.

Tulvavesi toob kaasa toitaineid ja setteid. See protsess rikastab pinnast ja hoiab ülal soostiku viljakust.

Veetase tõuseb kevadel 1-2 meetrit tavapärasest. Selline muutus mõjutab kogu piirkonna taimestikku ja loomastikku.

Suvel veetase langeb ja paljastab uued alad. Sügisesed vihmad tõstavad taas veetaset, kuid mitte nii kõrgele kui kevadel.

Regulaarsed üleujutused on kujundanud piirkonna maastikku tuhandeid aastaid. See protsess jätkub ka tänapäeval.

Rikkalik elustik ja looduskaitse

Emajõe Suursoo pakub kodu enam kui 176 linnuliigile ja kaheksale kahepaikse ning roomaja liigile. Kaitseala status tagab selle ainulaadse ökosüsteemi säilimise tulevastele põlvedele.

Taimede ja loomade mitmekesisus

Emajõe Suursoo on kodukohaks 176 linnuliigile, millest 141 pesitsevad selles piirkonnas. See deltasoostik toimib olulise peatuspaigana rändeliikidele.

Soos elab kaheksa kahepaikset ja roomajaliiki. Kõik need liigid on looduskaitse all.

Märgala pakub elupaika mitmesugustele veeliindudele. Nad leiavad siin sobivaid pesitsuspaiku ja toidualasid.

Taimed on kohanenud soostiku erilistele tingimustele. Soo pinnas on rikastatud toitainetest, mis soodustab taimestiku kasvamist.

Kaitsealuste liikide väärtus

Emajõe Suursoo võeti looduskaitse alla 1981. aastal. Kaitseala pindala on 18 130 hektarit.

Kahepaiksed ja roomajad vajavad erilist tähelepanu. Nad on väga tundlikud keskkonna muutuste suhtes.

Veeliinnutele on see ala eluliselt oluline. Paljud ohustatud liigid sõltuvad siinsetest elukohtadest.

Kaitse tagab haruldaste ja ohustatud liikide säilimise. See aitab hoida looduslikku tasakaalu soostikus.

Suursaarede ja väikesaartede tähtsus

Soostikus asub 80 soosaart ja 8 järve. Need saared pakuvad erinevaid elupaiku loomadele ja taimedele.

Suuremad saared toimivad pesitsuspaikadena. Väiksemad saared annavad varjupaika ja toidualasid.

Saarte vahel liikuvad loomad kasutavad erinevaid elupaiku. See aitab tagada liikide geneetilise mitmekesisuse.

Järved ja saared moodustavad keeruka ökosüsteemi. See süsteem toetab suurt liigirikkust märgalas.

Inimtegevus ja pärandkultuur

Emajõe-Suursoos on sajandite jooksul kujunenud rikkalik pärandkultuur, mida kujundas kohalike elanike elu soos ja selle ümbruses. Kavastu küla mängis olulist rolli soo kasutamisel ja selle traditsioonide hoidmisel.

Ajaloolised sündmused ja saavutused

Emajõe-Suursoo piirkonda asustati juba keskajal. Kohalikud elanikud õppisid elama soo karmides tingimustes.

Peamised tegevusalad olid:

• Turbakaevandamine – kohalik kütus
• Jõhvikakorjamine – oluline sissetulekuallikas
• Kalapüük – Emajõe ja väiksemate veekogude kasutamine
• Heinategu – sooäärsed niidud

Soosaared moodustasid ainulaadse elukeskkonna. Igal saarel oli oma nimi ja sellega seotud lood.

19. sajandil hakkas piirkond muutuma. Kuivendamistööd mõjutasid traditsioonilist eluviisi. Paljud vanad kombed ja teadmised kadusid.

Kavastu küla roll

Kavastu küla oli Emajõe-Suursoo tähtsamaid asulaid Tartumaal. Küla asus soo servas ja selle elanikud tundsid hästi soo olusid.

Küla elanikud tegelesid peamiselt:

• Soo loodusvarade kasutamisega
• Jõhvikaäriga
• Turismi teenindamisega

Kavastu elanikud hoidsid pärimust soosaarestega seotud lugudest. Need jutud rääkisid saarte ajaloost ja seal elanud inimestest.

Küla oli ka värav soosse. Sealt algas enamik matkaradu ja veeteesid. Kohalikud teadsid parimaid kohti ja ohutuimaid teid.

Tänapäevane kasutus ja reisimine

Emajõe-Suursoo on täna populaarne matkapiirkond. Külastajad saavad kogeda looduslähedast turismi.

Peamised tegevused:

• Matkarajad – märgistatud teed soos
• Kanuumatkad – Emajõe ja kanalite kasutamine
• Loodusvaatlused – linnuvaatlus ja taimestiku uurimine
• Õppeprogrammid – keskkonnaharidus

Emajõe-Suursoo keskus pakub külastajatele infot ja giiditeenuseid. Keskus tutvustab soo loodust ja ajalugu.

Tänapäeval püütakse hoida tasakaalu turismi ja looduskaitse vahel. Külastajate arv on piiratud teatud aladel.

Loodusfotograafia võimalused

Emajõe-Suursoo pakub rikkalikke võimalusi looduse jäädvustamiseks läbi aastate. Piirkonna mitmekesine loodus ja osavad kohalikud fotograafid on loonud tugeva aluse kvaliteetseks loodusfotograafiaks.

Loodusfotograafia tähtsus piirkonnas

Loodusfotograafial on Emajõe-Suursoos oluline roll piirkonna looduse tutvustamisel ja kaitsmises. Fotod aitavad inimestel mõista suursoo unikaalset ökosüsteemi.

Kohalik loodusfotograafia dokumenteerib haruldasi taime- ja loomaliike. Must-toonekurgede, laululuikede ja teiste lindude pildid näitavad piirkonna elurikkust.

Fotod on tähtsad ka hariduse seisukohalt. Need aitavab õpetada inimesi märgalade tähtsusest.

Peamised fotograafia eesmärgid:

• Looduskaitse edendamine
• Turismi arendamine
• Teaduslik dokumenteerimine
• Keskkonnaharidus

Parimad pildistamise kohad

Linnuvaatlustornid pakuvad suurepäraseid võimalusi ülevaade fotode tegemiseks. Tornidest on näha kaugele üle soode ja järvede.

Peamised järved pildistamiseks:

• Leegu järv
• Kalli järv
• 5 väiksemat järve

Varahommikused ja õhtused tunnid annavad parima valguse fotodeks. Siis on loodus kõige ilusam ja loomad aktiivsemad.

SUP-laualt saab teha huvitavaid veepeal võtteid. See annab uue vaatenurga suursoo maastikele.

Laudteede äärsetelt aladelt leiab palju häid fotokohti. Seal on lihtne liikuda ja varustust transportida.

Talvel pakub jäine maastik erinevaid võimalusi. Lumi muudab suursoo täiesti teistsuguseks fotoobjektiks.